Küsitlus

Kust soetad joogid?

Tüsedad talupoisid Treffneri koolis

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Üks nendest oli omal ajal tartlaste ja tartumaalaste hulgas hästi tuntud meedik dr Mihkel Eller (12.11.1888–29.11.1984), kes veel vanuigi pruukis vajaduse korral kohalikku murret.

Nii ka 1980. a kui salvestati tema noorpõlvemälestusi raadiomehe Lembit Lauri saatesarja tarvis. Neid on trükituna avaldatud mitu üllitist üldpealkirja all „Kirjutamata memuaare“. 1986. a väljaandest ongi võetud põhiosa järgmiste pajatuste materjalist ja olgu takkajärele öeldud tunnus- ja tänusõnad nii meenutajale kui trükkitoimetajale tehtud töö eest.

Mihkel Eller sündis Rõngu vallas 8-lapselise pere noorimana. Lõpetas 1905. a Uderna ministeeriumikooli ja jäi pärast seda kolmeks aastaks kodumaile talutöid tegema. Koolivelled läksivad kõik Tartusse edasi õppima või mõnda ametit omandama. Tema aga kaalus ja kõhkles, kuni lõpuks otsustas Treffneri juures 1908. a augustis katset teha ja võetigi IV klassi õpilaseks. Nüüd juba meenutaja enda tekstist.

Treffneri kool oli veel üle jõe Hobuse tänavas ja juba õigustega õppeasutus. Maapoisid ei saa kuidagi tol ajal keskharidust kätte: nemad ei saanud enämb kroonukoolidesse sisse. Aastaid oli palju. Ja siis oleks me kõik ilma jäänud keskharidusest ja ülikooliharidusest. Aga Treffneri kool oli õigustega, mis tähendas sedä, et võisid oma kooli juures lõpueksami tetä. Ennembi es või tetä. Treffner teatas jo eesti lehes ja vene lehes, kui palju on tema poisid tudengieksami ärä teinud.

Eestist tulid Treffneri juurde peamiselt vanad talupoisid, kõik tüsedad mehed. Aga kes mujalt tsaaririigist tulid? Ikka need, kes olid oma koolist kommete pärast väillä visatud. Neid ei võetud enam kuskile vastu ja nad tulid siia. Treffner võttis nad enda manu pansioni. Sääl oli valve kõva, et mitte koskile kuri sisse ei saa ja alkoholi es tohi ka saada. Suitsu tehti küll, toda ta väga es pahanda. Väga suur mõju oli eesti poistel, kes olid tüsedad talupoisid. Nende vaim oli kõva, et surus kõik kurja vaimu maha.

Kui ma Treffneri ette läksin, siis esimene kord oli ta lahkus ise. „Tule mulle pansioni, ärä sa linna mine!“ Aga pansion oli küllalt kallis ja paljudel eestlastel raha napilt. Kooliraha tuli maksta 90 rubla ja iga aasta tõusis see 10 rubla. Kui ma lõpetasin viimase klassi, tegi see 130 rubla pluss veel 10 rubla eksamiraha. Aga pansioni ma es lähä tema juurde. Võtsime ühe Hellenurme poisiga iseendale korteri. Nii tuli odavam. Kodust tõime moona: kartuli, herne, oa, kruubi, liha, rasva, leibä, kui saime. Piima, suhkru ja soola ostsime linnast. Nii me siis elasime. Pärast tunde saime kodu ja hakkasime endale süvvä tegema. Seni olime tühja kõhuga.

Tartu oli tol ajal sillutatud ümarkividega. Voorimehe olliva raudrehvidega. Lärm oli suur, kui voorimees sõitis munakivisid pidi. Turg oli Kivisilla man, platsi pääl. Sääl seda kraami oli ja seda rahvast! Ja turukubjas käis hobuseidpidi läbi. Kriit käes, igale loogale tegi kõveriku peale, et raha on makstud.

Tol ajal kostis uulitsa pääl peamiselt ikka saksa keel. Es kuule kunagi, et mõni ilusti riides daam kõneleb eesti keelt. Aga 1909. a läksin korra Promenaadi tänavasse ja kaks kena daami tulevad mulle vastu ja kõnelevad eesti keelt! Ma jäin kohe seisma ja vaatama. Nii oli siis see keeleasi Tartus.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/02/2019 09:07:49



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19489502906799