Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Meenutades kahte Tartu teatritegijat

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Neil päevil möödub täpselt sajand nende surmast ja matustest kodulinnas. Juttu tuleb – seda nii käesolevas kui paaris järgmises pajatuses – Reinhold Sachkerist ja August Wierast, surmapäevad vastavalt 25. märts 1919 ja 26. märts 1919. aastal.

R. Sachker (sündinud 22.01.1844 Sõmerpalus) oli esimene eestlasest päevapiltnik. Selle ameti kõrval ka seltsitegelane, näitejuht ja näitleja noores Vanemuise taidlusteatris. Jäädvustas fotoplaatidele meie rahvusliku liikumise käilakujusid portreedena. Aga pildistas ka kaht esimest üldlaulupidu, Vanemuise etendusi, eestlaste argielu, linna- ja loodusvaateid. Kirjandusmuuseumis on hoiul tema 235 originaalnegatiivi – unikaalne kultuurilooline väärtus.

Teatavasti pani Vanemuise trupile aluse Lydia Koidula. Pärast tema abiellumist ja siirdumist Kroonlinna trupp lagunes. Selle taaselustamise võttis oma õlgadele R. Sachker, kes tegutses nii teatrihalduri kui näitejuhina 1872. aastast 1878. aastani. Ta ise meenutas järgmist.

Algus oli teadagi raske. Peale Vanemuise saali midagi vajalikku teatritegemiseks ju ei olnud. Huvilised panid siis rahad kokku ja ostsid näitelava tagaseina tarvis riiet. Maalermeister Eisberger maalis kangale ühe talutare ja tegi lisaks papist sea. Veel muretsesime kaheksa väikest petrooleumlampi lavavalgustuse tarvis. Neli pandi lavaesise rambi taha, neli valguse andmiseks küljelt, kulisside varjust. Petrooleum tuli näiteseltskonnal endal muretseda. Samuti sobivad rõivad ja muu rekvisiit. Hea seegi, et parukad ja habemed laenas ning näod grimeeris üks teatrihuviline habemeajaja ilma tasu nõudmata.

Omaette lugu oli näitlejatega. Noori mehi, kes tahtsid laval üles astuda, leidus piisavalt. Aga naisterahvaid oli raske lavale meelitada. Seda ei peetud millegipärast ontlikuks. Mõni proua oli nõus mängima ainult noorte tüdrukute rolle, kuigi nende lopsakas väljanägemine sellega sugugi kokku ei käinud. Häda oli ka keelega. Mõned kohalikud käsitöömeistrid ei lubanud oma selle lavalaudadele. Seda põhjendusega, et parem publik ei tulevat avalikult eesti keelt kõnelevate sellide tõttu enam neile kundedeks.

Mõned mehed jäid aga kõigele vaatamata eestikeelsele teatrile truuks. Üks selline oli August Wiera. Tõsi, näitemängu jaoks ei kõlvanud ta põrmugi, aga muusika ja üldise korraldamise peale oli väga andekas. Seadis kvarteti kokku ja õpetas laulud selgeks. Ise mängis ühe sõrmega klaveri peal viisi ette. Üliagar ja hoolas teatrimees oli.

Viimaseid suuremaid ettevõtmisi, mida R. Sachker Vanemuise seltsi heaks tegi, oli varasügiseste suurte rahvapidude korraldamine seltsi astmikuna tõusvas aed-pargis. Samuti saali avaramaks ehitamine 1884. aastal. Sõitis suviti rongiga Peterburi, et kutsuda sealseid artiste rahvapeole esinema. Huvilisi tuli peole palju ja müüdud piletid tõid seltsile hästi sisse. See võimaldas mõndagi tarvilikku ka teatrile muretseda. Selts kinkis tehtu eest Sachkerile tänuks kuldtaskukella.

Kohalikest sakslastest koosnev Tartu ehituskomisjon ei vaadanud saali ümberehitamisele kuigi hea pilguga. Küll leiti vigu siit, küll sealt, ainult et tööd mitte vastu võtta. Teinekord tuli Sachkeril endal varakult enne komisjoni saabumist kohal olla, et koos töömeestega puudusi kõrvaldada. Ja kõrvaldatigi, nii et 1884. a 4. novembril avati pidulikult Jaama tänaval asunud seltsi maja avardatud ning uuendatud saal.

Lavastaja ja osatäitjana on Sachkeri tegevus tagasihoidlik. Teatriajaloolased mainivad vaid kolme tema lavatükki ja ka kolme rolli, mis pole just palju. Aga ta suutis hoida kuus aastat Vanemuise teatritegemist elus. Kuni tuli August Wiera aeg.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/03/2019 08:37:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18273210525513