Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Vanemuise asjaarmastajate trupp andis etendusi kokku 33 aasta vältel ja 25 aastat juhtis tolleaegset teatritegemist August Wiera (1853–1919).

Täiel määral self-made man. Napi haridusega vaeslaps, kes õppis tisleriks. Loobus teatri pärast käsitöömeistri tulusast ametist, et pühenduda alale, milleks tal puudus igasugune koolitus. Aga läbi lõi, olles eestlastest esimene, kes püüdis ära elada üksnes teatritegemisest. Esimene meie teatridirektor, samas ka muusikateatrile alusepanija. Tema käe all toodi publiku ette kokku 1613 etendust. Oma parimatel aastatel juhatas ligi sajaliikmelist asjaarmastajate truppi: 42 näitlejat, 22 koorilauljat, 14 orkestranti. Lisaks veel abijõud.

1883. a tõi esimest korda lavale laulumängu. See oli Weberi muusikaline melodraama „Preziosa ehk mustlase tüdruk“, mida Wiera ise nimetas „laulenduseks“ ehk „ooperiks“. Tükil oli erakordne menu. Oma 114 etendusega püsis see repertuaaris paarkümmend aastat. Enam kui ükski teine Wiera lavastus. Järgnesid „Corneville’i kellad“, „Ilumäe piimatüdruk“, „Mustlasparun“, „Rüütel Sinihabe“ ja teised muusikalised lavalood.

Wiera ise paistis silma just musikaalsusega. 1869. aastast laulis ta Vanemuise kooris. 1878 valiti nii koori, orkestri kui näitemängu juhiks. Nagu tol ajal kombeks dirigeeris orkestrit näoga publiku ja tagumikuga pillimeeste poole. Sellega oldi harjutud ja kõik läks ladusalt.

Tema juhendamisel oma lavakarjääri alustanud Leopold Hansen (1879–1964) iseloomustas Wierat järgmiselt. „Kasvult lühike ning kõhnavõitu mees. Näpitsprillid olid tal alati paelaga kaelas ja ta tarvitas neid ohtrasti. Riides käis poolkulunult – nagu kunagi kunstnikud.

Ta oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Väga hea taktilööja, muusika-, balletti- ja näitejuht korraga. Kui tarvis, aitas ka primadonnal laulda, ehki ta hääl ei olnud ilus ja kärises ebameeldivalt. Taktilöömisega valmis, ruttas ta silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel pilli suust ja saali hakkasid kostma valjusti sosistatud korraldused näitlejatele.

Iialgi pole ma Wierat näinud vihasena. Tal polnud selleks aegagi: üks alatine askeldamine, õpetamine ja seletamine. Hoolitses ka näitlejate edasiarendamise eest. Hea kassa korral sõidutas oma primadonnad mõneks päevaks Riiga teatreid vaatama.

Lavastajana jaotas Wiera osad kätte, näitas esimesed sammud ette – kõik pidi toimuma sentimeetri täpsusega. Kui noorhärra tuli neiule armastust avaldama ja vahemaaks oli määratud 7 sammu, siis tuli tal kuuendal sammul laskuda põlvili, litsuda vasak käsi südamele, paremaga haarata pruudi oma ja anda sellel musu. Nimelt „musu“, sest nõnda Wiera ütles.“

Ja Hanseni kaasaegne Amalie Konsa (1873–1949) lisas. Wiera teatri saalil polnud vigagi, oli kaunis ruumikas. Rikkamate jaoks pehmed istekohad, vaesematele pikad kõvad pingid. Puhvet töötas hästi, rahvas ei võinud nuriseda. Aga näitlejate garderoob oli must, pime, rõske koobas vana tuhmunud peegliga. Näitelavale tuli käpuli üles ronida mööda kitsast treppi. Kui mängisime lustmängu „80 päevaga ümber maailma“, sõitsime rongiga lavale mis mürin. Põhjanabal sadas paberist lund ja lõunamaades vingerdasid paberist maod. Müristamist tehti vana käruga. Päikeseks oli kollaka paberiga kaetud sõel, petrooleumilamp sees. Päikesetõusu tarvis istus mees lava lae all kaksiti palgi peal ja pidi nööri aegamööda sikutama. „Udumäe kuninga“ etenduse ajal läksid kord aga paelad sassi. Wiera lõhub alla takti lüüa, koor laulab, aga päike ei liigu paigast. Wiera hüüab valjult: „Tõmba nöörist!“ Aga mis sa tõmbad, kui päikesesõel ei taha liikuda.

Oma teatrit tegime ometi suurima rõõmuga, kuigi olime diletandid, komejandid ja peenema seltskonna silmis põlatud inimesed. Nii et tänaval vastu tulles ütles ema tütrele: „ Ära vaata sinnapoolegi, lähme ruttu teisele poole teed!“

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/03/2019 08:48:30



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19302296638489