Küsitlus

Kust soetad joogid?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Wiera taidlusteatri tegevust hakkas 19. aastasaia lõpul ikka enam takistama võimude venestamispoliitika.

Kuna Vanemuise seltsi põhikirjas ei olnud mainitud näitemängude lavaletoomist, keelati see ajutiselt hoopiski ära. Jätkamiseks tuli Wieral võtta 1891. a kogu vastutus – seda ka rahaliselt – ainult enda õlgadele. Teatri püsimajäämine olenes nüüdsest eelkõige kassast, kassa aga külastajate hulgast. Eesti publiku enamik tahtis meelelahutust. Naljamänge, laulumänge ja nn ilunäitlusi.

Wiera oli selleks suuteline. Ta tegi lavatükkideks Jules Verne’i kolm suure populaarsuse saavutanud seiklusromaani: „Teekond ümber maailma 80 päevaga“, „Kapten Granti lapsed“ ja „Keisri käskjalg“. Proosatõlkes ja suurte kärbetega näidati Molière’i „Ihnuskaela“ ja kahte Shakespeare’i näidendit. Aga asi seegi. Just tänu Wiera väsimatule entusiasmile hakkas Vanemuine kujunema poolkutseliseks teatriks.

Wiera ja tema kaaslaste teeneks tuleb pidada sedagi, et ta õpetas eestlasi mujalgi näitemänge tegema ja etendusi vaatamas käima. Kui 1880. aastatest oli teateid enam kui sajast kohast, kus meie maal isetegevuslikku teatrit tehti, siis sajandivahetuseks oli etenduspaikade arv kasvanud 250-ni. Mängiti rehealustes, avaramates küünides, koolitubades. Uusi seltsimaju ehitati juba näitelava ja suurema saaliga.

Aga aeg läks edasi, hariduse saanud eestlaste arv kasvas. Pikapeale hakkas kerge repertuaar just linnades publikut tüütama. Euroopas oli ajastu vaim ja suhtumine näitekunsti muutunud. Taheti näha psühholoogiliselt põhjendatud lavatükke realistlikus esituses. Eelisautoriks oli saanud norralane Henrik Ibsen oma ühiskonnakriitiliste draamadega. Nendest huvitus ka eesti haritlaste noorem põlvkond, kes Ibsenit kogenud suurlinnade teatrites. Sooviti midagi taolist ka Eestis. Sellest siis üha kasvav nurin Wiera ja tema kolleegide suhtes.

Tõsi, senised tegijad olid eakad ja jäämas elule jalgu. Kogunesid 19. aastasaja lõpul kord nädalas Jaama tänava seltsimajja, et tuletada doominomängu juures „vanu häid aegu“ meelde. Noored haritlased tegid vanameeste teatri kohta halvustavaid märkusi. Teinekord küllalt teravat kriitikat, mis trükiti ära kohalikus Postimehes. Üks lehelugu solvanud mehi sedavõrd, et vanal Sachkeril vajunud seda lugedes pea rinnale ja tulnud pisarad silma. Öelnud ainult: „See on siis meie töö palk.“ Enam ta seltsimajja jalga ei tõstnud ja peagi loobusid seal käimisest eakaaslasedki.

Raske löök Wierale ja tema trupile oli Jaama tänava seltsimaja mahapõlemine 1903. aasta suvel. Ja sellel järgnenud Vanemuise seltsi juhatuse otsus ehitada uus maja kesklinna kõrvale Aia tänava algusesse. Ning minna üle juba kutselistest näitlejatest koosnevale trupile teatriasjandust välismaal õppinud Karl Menningu juhtimisel. Wiera püüdis küll jätkata endises laadis. Kogus enda ümber uue trupi, otsis linna peal sobivaid esinemispaiku ja andis siin-seal etendusigi. Aga tunnustust ei järgnenud, vaatajaid nappis ja sissetulekud kuivasid kokku. Vahepael olnud ta majanduslik olukord sedavõrd nigel, et vana teatrimehe abistamiseks tehti rahalisi korjandusi. Nii et päriselt teda siiski ei unustatud.

Ei olnud Wieral mõnus lugeda tunnustussõnu Menningu teatrile pärast selle esimesi hooaegu. 1906/07 anti 20 repertuaaris olnud näidendiga 39 etendust. Seda enam kui 14 000 vaatajale. Järgmisel hooajal mängiti juba kahel õhtul nädalas ja huvilisi piisas. Esinemistele Tartus järgnes kevadine ringreis Eesti linnadesse. Nii andis kutseline Vanemuine endast juba laiemalt kohalikus kultuurielus märku.

Nii Wiera kui Sachker nägid ära Eesti Vabariigi sünni, sellega seotud rõõmud ja valud. Mõlemad surid vabastatud Tartus pea ühel ajal 100 aastat tagasi – 1919. aasta märtsi lõpul. Sacher 25. ja Wiera 26. kuupäeval. Otsekui olnuks see saatuse märk meie teatriloo ühe perioodi paratamatust lõpust.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/03/2019 20:07:30



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19079899787903