Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Nii 30 aastat tagasi helilindistasin kolmel korral põlise tartlanna Eha Saarmaa (1924–2000) lapse- ja noorusaja meenutusi omaaegsest Emajõelinnast.

Sain temaga jutule ülikooli raamatukogus, kus ta töötas bibliograafina. Hea mälu ja selge ning julge sõnaga daam, kelle poolt jutustatule tuginevadki järgmised pajatused meie kodulinna minevikust, nähtud ja kogetud tolleaegse koolilapse silmade kaudu. Ta meenutas järgmist.

Olen kogu oma elu elanud Tartus. Karlovas ja Tähe tänava kandis. Tulin seal ilmale 1924. aastal. Siis oli veel selline aeg, et osa lapsi sündis kodus. Ema olla kartnud, et Toome kliinikus võivad lapsed minna kergesti vahetusse, aga kodus sündinu on kindlasti sinu oma.

Nii et sündisin Kesk tänaval. Sealt kolisin pooleteiseaastasena koos perega Tähe tänavale, otse ringpoodide kõrvale kolmetoalisse korterisse, kus elan praeguseni. Isa oli rätsep, ema kodune. Ringpoodide ümbrus moodustas omamoodi tõmbekeskuse. Seal oli mitu poodi, kust sai osta liha ja lihakraami, piima ja piimasaadusi, aga ka juurvilja ning samas küpsetatud pirukaid. Oli väike apteek ja selle kõrval kino Bi-Ba-Bo, mis paraku põles 1935. aastal maha. Kurjad keeled rääkisid, et tegemist olnud süütamisega kindlustussumma kättesaamiseks. Kino puust hoone paiknes tänavast natuke tagapool. Selle ees oli väike plats purskkaevuga. Praegu kõrgub seal suur terrasiitkrohviga kaetud elumaja, mille alumisel korrusel on raamatukauplus. Ülemistel korrustel elavad mitmed ülikooli õppejõud. Rahvas kutsus seda Vorobjovi majaks, sest Tartu riidekaupmees Vorobjov olla lasknud selle enne 1940. aastat ehitada, et sama aasta teisel poolel natsionaliseerimise käigus majast jälle ilma jääda.

Üle tänava oli I maailmasõja aastatel ehitatud Arved Arvi madal pruuni värvi puumaja, milles asus pikka aega Tähe tänava postkontor. Selle kõrval paar poodi, kellassepp Keiss ja juuksur, kõik ikka ühel ja samal kohal praegugi (1990).

Ringpoodide tänavapoolsel nurgal oli bussipeatus. Tolleaegne buss sõitis piki Tähe, Pargi ja Kalevi tänavat kesklinna. Liiklussagedus oli hõre ja üldse nägi autosid Tähe tänaval õige harva. Tean seda sellest, et talviti sai mööda uulitsat ikka Soome kelguga sõidetud, ilma mingi kartuseta, et võid auto alla jääda.

Mulle kõige lähem kool asus Lina tänaval ja kandis V algkooli järjekorranumbrit. Koolitee oli minusugusele uudishimulikule tüdrukutirtsule päris põnev. See viis ringpoodidest mööda ja keeras Eha tänavale, mida siis nimetati Elisabeti uulitsaks. Kõndisin piki puiestikku Karlova mõisani. Edasi mõisaõuest läbi ja värnitsavabriku juurest otse mäest alla. Sealt üle Kalevi tänava kõrge koolimaja juurde. Mulle tegi koolitee lühidus koguni tuska. Tundsin nagu kadedust nende kooliõdede suhtes, kel oli kooli tulles vaja läbida hoopis pikem ja huvitavam teekond.

Praegu on Salme tänava otsas esinduslik Tartu Õpetajate Seminari hoone. Minu algkoolis käimise aegu laius seal aga spordiväljak. Mäletan, et 4. klassi tüdrukuna käisin seal koos ümbruskonna poistega „jalkat tagumas“. Ja oli siis noore organismi liigutamisvajadus nii suur ja vastavas eas spordipoisse sedavõrd vähe, et tüdrukudki võeti mängu. Kord tuli sinna väljakule võistlema Rumeenia meeskond ja meil oli kange tahtmine seda mängu näha. Paraku olid piletid ülemäära kallid. Egas midagi – panime rahad kokku ja ostsime hulga peale ühe 35-sendise pileti. Selle ettenäitamisel lasti kogu kamp rahvusvahelist jalgpallimatši uudistama. Nii et ära nägime. Matši resultaati paraku enam ei mäleta.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/08/2019 09:13:33



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19219303131104