Küsitlus

Kust soetad joogid?

Kunstimaja võtab veest ja läkitab varju

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Tõeline klaasikunst nõuab kohati üleinimlikku jõupingutust. Rait Lõhmus

Kunstimajas täna avatavad näitused katavad eagruppe videvikust tulevikuni.

Suures saalis langeb kell 17 katteloor Ehalill Halliste ja Helle Videviku näituselt „Veest võetud, tulest tulnud". Vastavalt 1948. ja 1945. aastal sündinud kunstnike ühistöö moodustab justkui maailma ajaloo: Halliste kujutab miljonite aastate jooksul merede põhja ladestunud paepindu ja Videvik seda, mis samal ajal toimus maismaal. Halliste kannab Eesti rahvuskiviks nimetatud paekivi struktuurid ja mustrid oma gobeläänidesse. „Tegemist on meeleoluka dokumentatsiooniga, mis annab edasi selle kivimi üllatavalt mitmekesist koostist ja koloriiti,“ tõdes produtsent Tanel Asmer.

Kirkad toonid

Videvik aga on saanud inspiratsiooni loodusvormidest ja -nähtustest ning kajastab viimasel ajal üha enam kliimaprobleeme. Ta ei kopeeri loodust, vaid loob erinevate vormide, faktuuride ja glasuuride abil emotsioonidel põhineva kulgemise ja kogemuse. „Kive, vett ja liiva kujutavad teosed mõjuvad põhjamaiselt selgete ja monumentaalsetena,“ lisas produtsent.

Kell 17.30 jõuab väikses saalis järg Aleksandra Pavlenkova, Kristiina Oppi ja Andra Jõgise ühisnäituse „Me sobime kokku. Mäng" kätte. Nimelt on klaasidisainerid moodustanu rühmitusse „Me sobime kokku" (MSK) – nende koostöö algas juba 2014. aastal kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas, kus ühiselt valmistati Stockholmi mööblimessil osalemiseks kannu ja joogiklaaside komplekt. Ühisel nõul ja jõul saavad valmis ka erinevad unikaaldisaini tarbenõud: joogiklaasid, kannud, karahvinid, vaasid, pokaalid ja kausid.

„Eesmärgiks on mängida erinevate kokkusobimise ja -sobitamise printsiipidega, mida kasutatakse tööprotsessis mänguliselt ning lähtudes nii vormide funktsionaalsetest kui ka emotsionaalsetest eesmärkidest,“ kinnitas Asmer. „Rõõmsameelset lähenemist rõhutab veelgi objektide kirgas värvivalik.“

Kummitavad sõnad

Kell 18 avaneb monumentaalgaleriis Katrin Koskaru suuremõõtmeline maaliinstallatsioon „Mine varju! Mine varju!", mis tegeleb sõja ja sõjamaastikuga. „Vanad varemed ja uued varjud, trellide vahed ja müüride vuugid. Ka inimesed ja kaotused, vaikused ja röntgenkiired. Aatompomm,“ põhjendas produtsent, miks näituse pealkirigi Teise maailmasõja aegsest treeningvideost pärineb. Väljapanek on justkui mööda seinu jooksev jutustus, mis mõtiskleb kaasaegse sõjarelvastuse üle ning otsib inimlikkust ja elulisust järjest suureneva ja võimsama sõjatööstuse juures.

Kunstnik lisas omalt poolt, et tegevuse aluseks on tema märkmeraamatud, millesse ta paneb kirja mõtteid ja tekstilõike unenägudeni välja. „Need ei moodusta ritta panduna mingi loogilist juttu ega väljenda üht suurt ideed. Kuid selles korduvad mingid sõnad, mis on mind kummitama jäänud ja mille kallal ma edasi töötan,“ selgitas Koskaru. „Need sõnad on näiteks: nähtamatu, jälg, haav, maastik, kõrvulukustav müra, kõrvulukustav vaikus, radioaktiivsus, sudu, lind, vari, päikesekiirgus, infrapunakiirgus, valge, peegeldus."

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/08/2019 09:53:20



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17022395133972