Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Teatri Kodus kohtub aastakümnete pikkune kogemus noorusliku lusti ja uljusega. Heikki Leis

Selle sügise Vanemuise lastelavastus "Virvarr" korjab kokku armastatuimad muinasjutud ning asetab need erakordselt mängulisse võtmesse.

Üle aastate taas lastetüki lavale toonud Jüri Lumiste tõdes, et vaatamata pikale pausile on žanr talle alati sümpaatne olnud. Kuigi Teatri Kodu kammerlik õhkkond soodustab lugude jutustamist, ei soovinud vanameister sellega piirduda. "Minus on mingi vana igatsus paberi järele See on minu jaoks väga õilis materjal nagu puugi, millest teda ju algupäraselt tehtigi," selgitas Lumiste, kes näitlejana ka ise lavalt kõrvale ei jää.

Süütu leht

Nii sünnibki "Virvarris" suisa omaette paberist maailm: alguses justkui polegi midagi, siis aga hakkab tekkima. "Paber on tõesti väga võimalusterohke: mulle väga meeldib võtta puhas paber ette ja looma hakata - sellest tundest on ju ka paljud kirjanikud rääkinud, ehkki seda käsitsi kirjutamist üha vähem ette tuleb," sõnas Lumiste, "ka laste puhul on lahe vaadata, kuidas nad enne joonistama hakkamist hetkeks valge paberi ees asja üle järele mõtlevad."

50-minutilisest paberimaailmast jookseb läbi rida tuntud jutustusi, teiste seas Andrus Kiviräha “Kaelkirjak” ja Kadri Lepa “Lugu hiirest, kellel polnud kelku”. „Alul lugesin läbi kõik muinasjutud, mis vähegi kätte sain. Tasapisi hakkasid ära langema need lood, mille puhul tundus, et need ei anna paberi puhul nii palju väljendusvõimalusi," kirjeldas lavastaja pingelist valikuprotsessi.

Siinjuures soovis Lumiste teha tänukummarduse kunstnik Siiri Jürisele, kes tema kontseptsiooniga automaatselt haakus. "Soovisin teatrikunsti mõistes süütut lehte, kes näeks asja maalikunstniku vaatepunktist - ja kuna ta on paberi kasutusvõimalusi ülikoolis õppinud, tegigi ta rohkem kui vaja," kiitis ta.

Loomade paraad

Ühes Lumistega hullavad laval verinoored Mari Anton ja Susanna Viktoria Mõtsmees, ent autor ise rõhutas, et lasteetendustes maksabki kogemusest enam tihtilugu siirus ja igakülgne kohalolek. "Ootamatutest vahejuhtumitest, mis ikka ette tulla võivad, üle libiseda minu kogemus aitab, kuid kõige olulisem on lust ja rõõm," sõnas ta.

Ehkki ametlikuks miinimumvanuseks on publiku puhul märgitud neli aastat, leidis lavastaja, et peamise tegurina tasuks silmas pidada seda, kas lapsel jagub püsivust jutustatavat lugu lõpuni kuulata. "Tean mõnda kaheaastast, kes istub ja kuulab suure rõõmuga. Kuna etendus ei kesta üle 50 minuti, siis seda vastu pidada pole eriti keeruline," lohutas ta.

Lavalt silkavad läbi nii hiir, lõvi kui kaelkirjak. "Proovisime origami-stiilis voltida igasugu konni ja muid loomi, kuid lõpuks jäid sõelale need," meenutas Lumiste keerukat loomeprotsessi. "Vares oli ka, aga selle kärpisime vahetult enne esietendust välja."

Peamine on Lumiste arvates meeles pidada, et teater on mäng, ja mängu puhul ei tea kunagi, kuidas ta kulgeb. "See on elus asi ja elusana me seda ka hoida tahame. Kuna olen nii autor, lavastaja kui näitleja, siis mina tüki eest vastutan ja seega on mul õigus ka seda muuta," vihjas ta võimalikele üllatustele. "Arvan, et kui tuleb uusi ja paremaid mõtteid, siis võime need kindlasti sisse panna."

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/10/2019 08:58:59



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.15730595588684