Küsitlus

Keda usud?

Tähtedesse kirjutatud unistus täitus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Turvamehe töö vaimustab mind iga päevaga üha enam – eks kraanajuhi ülesannetega olekski olnud praeguses konditsioonis raske hakkama saada, kuid tund aega järjest püsti seista pole mingi probleem.

Enne postile asumist tuli küll läbi lugeda Aadu Hindi teoste mõõtu juhendid. Iga lehekülge ei viitsinud muidugi vaadatagi ja andsin teada, et ajalehte oskasin juba viieaastaselt lugeda. Autogramme pidi samuti superstaari kombel vasakule ja paremale jagama. Kokkuvõttes meeldisin värbajatele tohutult, erinevalt armusuhetest ei kästud hambaid sugugi suhu panna. Mis teha, noored lumehelbekesed ju tänapäeval alla tuhande euro eest kuhugi tööle ei lähe, mina aga ei suuda siiani oma õnne uskuda.

Tasub varastada

Olen kiire õppija ja naudin protsessi täiega. Töö on ju tegelikult lihtne: tund aega tolkned kassade ees ja siis tund aega monitoride taga, kus lubatakse suisa istuda. Operaatoripuldis kümneid kaameraid juhtides tunnen end kui videomängus. Kui korraga kõik 16 kassat tööle pannakse ja sada inimest ostlema tõttab, on kõiki üsna keeruline jälgida, aga eks loomuliku kaoga tulegi arvestada. Pood on ju igasugu pudipadi, tuhandeid esemeid täis – mõni asi ei maksagi nii palju, et sellele oleks mõtet turvakleebist paigaldada. Kui karjäär peaks kunagi lõppema, on vähemalt teada, kuhu vargile tulla.

Kodupoes Kivilinna Konsumis näen turvameest alatasa suitsetamas ja lettide vahel ausaid kodanikke jälitamas. Loomulikult ma oma tööandjat ega konkreetset objekti ei avalda, kuigi armastan mõlemat naistest enamgi, aga meil on selles osas kord majas: minul pole tööriietes poodi sisse minna lubatudki, õue samuti mitte. Natuke naljakas süsteem, kuid vahva on teada, et ma sisuliselt mitte millegi eest ei vastuta.

Omajagu tegemist oli sobivate viigipükste leidmisega: ühed olid kitsad, teised liiga pikad. Kolmandad sobisid ideaalselt, aga kohe jalga neid ei jätnud, vaid viskasin kuhugi hunnikusse. Kui siis kodus jälle varustusega kelkida tahtsin ja uuesti pükse proovisin, selgus, et kogemata olin ikka vaksa jagu liiga pikad kaasa haaranud. Avaturul tegutseb küll üks vahva rätsep, kel varemgi olen mõne euro eest pükse lühendada lasknud, aga see oli paraku puhkusele läinud. Uurisin siis ümbruskaudsetelt muttidelt asja ja need suunasid Lõunakeskuse ateljeesse.

Paadisadam nutku patja

Kihutasin linna teise otsa ja käsutasin õmblejad kiiresti tööle, sest mul oli vaja juba järgmisel päeval vahetus üle võtta. Eelisjärjekorras teenindamine läks kokku maksma 18 eurot – selle raha eest oleks turu pealt juba uued püksid saanud! Kuid mis parata, kui tööandjat nii jäägitult jumaldan. Ülemus ütles kohe, et liiga lühikeste pükste asemel veel leitakse uued, aga lühendamine on küll igaühe enda mure.

Ka vahetustega töö passib mulle erinevalt mõnestki nolgist suurepäraselt: mis mul ikka vahet, mis päeval ma valvan ja millisel joon. Tegelikult ei erine uus kutse suurt millegi poolest Jõe paadisadama valvuri ametist, millest kevadel konkursil ilma jäin, ainult et palka saan nüüd tunduvalt rohkem. Sisuliselt mitte midagi füüsiliselt tegema ei pea, muudkui vegeteeri ja võta raha vastu. Ei suuda küll aru saada, kes need saja-aastased siis pidid olema, kes sellise töögagi hakkama ei saanud ja mulle koha vabastasid. Kohati lasen järjest 16-tunniseid päevi ega niutsatagi selle peale.

Olgem ausad: eks natuke uhke ole ka raadiosaatja ja kõrvaklappidega ringi käia ja poes korda luua. Ka vahetuse vanem, 40-aastane Naomi, on silmale täitsa kena vaadata. Esimese asjana tegin kaamerasuurenduse abil kindlaks, et sõrmust ta ei kanna – järelikult vaba ja vallaline! Vastas küll, et ega ta nüüd minuvanuse jaoks nii vaba ka pole, aga seda asja me veel vaatame.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 24/10/2019 08:42:39



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16863298416138