Kõik uudised Paberväljanne Online

Kaarel Murru vägisõnad kaiguvad minevikust

Monumentaalne teatrisaaga „W“ toob 16. novembril Vanemuise suure maja lavale kogu omakeelse teatri 150-aastase ajaloo, mis vaatamata humoorikale alatoonile tõotab palaganiks mitte muutuda.

Juubelihooaja puhul kokku pandud draama lavastaja Ain Mäeots tõdes, et tegelikult igasugused paraadtähtpäevad ja museaalne lähenemine talle üldse ei imponeerigi, mistõttu soovis ta algselt suurteose loomisest keelduda. „Teater peaks ikkagi elus asi, mitte omaenda naba kratsiv moodustis olema,“ põhjendas ta.

Raha tagasi

Siis aga mõistnud idee autor, et museaalsus pole sellise tüki puhul teps mitte kohustuslik. „Kui vaadata kõiki neid rohkem ja vähem kurbi ja naljakaid asju, mis on toimunud reaalselt teatris ja selle ümber, siis on see kõike muud kui igav,“ vihjas lavastaja. „Maksan isiklikult piletiraha tagasi, kui kellelgi peaks sellised etteheited tekkima.“

Alapealkiri „150 aastat kirge ja armastust“ kõlab küll suureliselt, ent vastab Mäeotsa sõnul täies mahus tõele. „Kaevusime autorite kollektiiviga meie teatri ajalukku ja panime kokku oma nägemuse,“ resümeeris ta enda, Loone Otsa, Anu Tontsi ja Rein Paku ühistööd.

Tinglikult kõneleb läbi muutuvate aegade, edu ja glamuuri, hävingute ja tuhast tõusmiste, inspiratsiooni ja kunstivaimustuse, avangardi ja rahvalikkuse, kaotuste ja leidmiste kulgev lugu W nime kandva teatri ajaloost. „Selle ainus põhjus on, et me ei teeks kellelegi liiga ja et langeks ära süüdistused, et nii see ju tegelikkuses polnud,“ põhjendas lavastaja. „Paljud sündmused on ajas kokku nihutatud, mõnda asja on ka olemuslikult teisendatud selle huvides, et püüda dešifreerida seda müsteeriumit, kuidas see teater üldse võimalikuks sai.“

Tarvilik distants

Ajaloolist tõde taga ajades takerdutaks Mäeotsa hinnangul üleliigselt pisi- ja tõsiasjadesse. „Me ei püüagi olla ajalooliselt täpsed, vaid olemuslikult asjale pihta saada, kasutades prototüüpe ja fantaasiat, sest meie loos on ajastud tihedamalt koos kui päriselus. Vaatajate aega ei saa raisata – tuleb liikuda ainult kõige olulisimat liini pidi,“ kinnitas ta.

Nii ei kajastu terves tükis ainsamatki aastaarvu ega kuupäeva, ainult inimesed ja see, mis nende vahel juhtub. „Aga põhimõtteliselt algab tükk natuke rohkem kui 150 aastat tagasi ja hüppame ka tulevikku, praegusest hetkest 150 aastat edasi,“ märkis Mäeots siiski.

See-eest on esindatud aastakümnete jooksul Vanemuist kujundanud legendid Kaarel Ird, Epp Kaidu, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Helend Peep – ainult et mitte oma nimede all. „Põhimõtteline otsus oli, et tänapäeva alates taasiseseisvumisest me üldse ei puuduta,“ lisas lavastaja. „Asju vaadeldes pead olema ikkagi distantsil, aga kust meie selle distantsi võtaksime?“

Nii jõuab Irdi asemel rahva ette Aivar Tomminga kehastatav Murd, kes paljastab muu hulgas Irdi kohta ühe vähe tuntud, ent kõneka nüansi. „Vana Irdi mäletatakse kui roppu rookurit, kes pidevalt paugutas ja käratses ja keda kõik kartsid,“ meenutas Mäeots kinnistunud müüti. „Tegelikult kasutas ta küll vandesõnu, aga seksuaalsete vängusteni kunagi ei läinud, ehk siis võis küll öelda „perse“, ent mitte m- või v-tähega sõnu.“

Hoidub primitiivsest

Seega seisab tükk kaugel surmtõsidusest, kuid see ei tähenda kaugeltki, nagu korraldataks laval palagani. „See oleks kõige primitiivsem tee,“ kinnitas lavastaja. „Need inimesed, kes omal ajal teatris mängisid, võtsid ju asja südamega ja neil ei tulnuks hetkekski pähe, et see tänapäeva vaatajatel pea plahvatama võiks panna. Lõpuks ongi määrav teha asju hingega.“

Heaks näiteks on siinkohal kunagine helikeel, mis tänasest totaalselt erineb. „Kui tänapäeval hakkaks keegi niimoodi häält väristades laulma, nagu sada aastat tagasi, tõuseksid ihukarvad halvas mõttes püsti. Omal ajal oli see aga midagi eriti löövat, võimast ja seksikat,“ selgitas Mäeots.

Niisiis sünnib teatrilugu vaadata neilegi, kel reaalsest ajaloost vähimatki aimu pole. „Kui see aga ajaloo vastu huvi tekitab siis kavaleht muidugi need niidiotsad omavahel seob,“ lohutas lavastaja. „Äratundmisrõõmu neile, kes kas või lähemat ajalugu teavad, jagub samuti.“

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 31/10/2019 09:09:26



test version:0.073968887329102