Küsitlus

Finaal: milline raadiojaam on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Veel enne seda, kui Moskvas oli alla kirjutatud Molotov-Ribbentropi paktile, Hitleri väed ületanud Poola piiri ja lääneriigid kuulutanud Saksamaale sõja, kõlas Kriegsmarine (Saksa sõjalaevastiku) baasides pealkirjaks olev korraldus.

Ja juba 19. augustil 1939 siirdusid esimesed veealused sõjalaevad Põhja-Atlandile, et sõja puhkedes rünnata siin vaenlase aluseid. Seda küllaltki nappide jõududega. Hitler oli alles 1935. aastal saanud brittidelt nõusoleku asuda piiratud tegevusraadiusega rannakaitse allveelaevastiku loomisele. Suure sõja puhkedes oli Kriegsmarine’l vaid 56 allveealust. Neist 22 piisava tonnaažiga ookeaniretkede tarvis. Ülejäänud suutelised sõdima Põhja- või Läänemerel.

Sõda Atlandil algas sakslastele edukalt. Juba esimesel sõjapäeval lasti torpeedoga põhja suur reisilaev Atenia, mida ründajad olla ekslikult pidanud brittide abiristlejaks. Septembris 1939 uputasid allveelaevad kokku 41 vastase alust. Ja aasta lõpuks 114. Seda vaatamata sügistormidele ning tõhusamale kaitsele. Suurim saavutus oli U-47 hiilimine brittide hästi valvatud Scapa Flow sõjasadamasse ja siin ankrus seisva suure lennukikandja Royal Oak torpedeerimine. Ning seejärel ööpimedusse kadumine. U-47 kaptenist sai ühe rünnakuga hitlerliku Saksamaa kangelane.

I maailmasõja kogemuste kohaselt tehti vahet tavapärasel allveesõjal piiramatust allveesõjast. Tavapärase puhul anti rünnatava laeva meeskonnale võimalus päästepaatidesse asuda ja hukkuvast laevast eemalduda. Vaid kapten koos logiraamatuga võeti sõjavangina kaasa allveelaevale. Nii saadi ka kindel tõend toimunu kohta. Kui võimalik jäeti torpeedo üldse kasutamata. Neid oli allveelaeval piiratud kogus ja hoopis odavam oli üksiku kaubalaev hävitamine kas pardakahuri mürskude või õhkimiskomando lõhkelaengu abil.

Torpeedod muutusid põhirelvaks vastase kiirete sõjalaevade poolt hästi turvatud konvoide ründamisel. Eelistati öiseid torpedeerimisi, mis toimusid ilma mingi hoiatuseta. Kel hukule määratud aluse meestest oli õnne, haaras päästerõnga ja õngitseti hiljem teistele konvoi laevadele välja... Selline oli kord juba sõja ajal meremehe saatus.

Saksa allveesõja peamine suunaja oli Hitleri usaldusalune, võimekas mereväelane admiral (1943. aastast suuradmiral) Karl Dönitz (1891–1981). Juba 1938. aastal oli ta vaenlase konvoide hajutamiseks töötanud välja nn „hundikarja taktika“, mis nägi ette õige mitme allveelaeva üheaegset rünnakut kogu konvoi ulatuses, et kutsuda esile segadus ja raskendada saatelaevade vastuaktsioone. Tema arvates vajas Kriegsmarine Inglismaa sõjast väljalöömiseks mereblokaadi abil vähemalt 300 Atlandi allveelaeva. Neist 1/3 viibiks reidi ettevalmistamiseks baasis, meeskond sadamalinnas puhkusel. 1/3 alustest oleks pikal teekonnal ümber Inglismaa Põhja-Atlandile konvoide marsruutide piirkonda või sealt tagasiteel kodusadamasse. Ning sada allveeristlejat võtaks pidevalt osa blokaadi elluviimisest. Sellest lähtudes eraldati suuri vahendeid uute allveelaevade lausa konveieril ehitamiseks – kogu sõja jooksul valmis üle 1100 aluse. Neist 630 uputati vaenutegevuse käigus ja 123 hävisid õnnetuste ning laevatehaste pommitamise tagajärjel. 215 allveelaeva hävitati oma meeskondade poolt sõja lõpus, ajal mil K. Dönitz täitis vabasurma läinud Hitleri tahtel riigipea ning ülemjuhataja kohustusi. Nürnbergi protsessil mõisteti ta 10 aastaks türmi. Karistuse ära kandnud, elas ta veel veerand sajandit ning pani kirja oma memuaare.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/11/2019 11:06:56



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18911695480347